Taasiseseisvumispäeva palvus 20.08

Taasiseseisvumispäeva palvus

Vanemaid teie seas ma kutsun nüüd üles kui kaasvanem ja Kristuse kannatuste tunnistaja ning ühtlasi osaline tulevases kirkuses selle ilmumisel: hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks. Ning siis kui Ülemkarjane saab avalikuks, võite te võtta vastu kirkuse närtsimatu pärja. Nõndasamuti teie, nooremad, alistuge vanematele. Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu”.

1Pt 5:1-5

Õnnistatud Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva, kallid kaasteelised! Oleme taas siin meie ilusa Vabadussõja mälestussamba juures, et pühitseda seda erilist päeva, tänada Jumalat Eesti vabaduse eest ning meenutada neid sündmusi, mille tulemusel Eesti Vabariik taas iseseisvaks sai. 35 aastat on möödunud Eesti taasiseseisvumisest. Paljudel siinviibijatel on oma isiklikud mälestused sellest ajast: sellest, kuidas Eesti vabaks sai, millised olid esimesed aastad ja millise kiirusega muutus meie elu. Seda mälu on oluline hoida ja anda edasi ka oma lastele ja lastelastele. Olen tänulik Jumalale, et olen saanud sisuliselt kogu oma teadliku elu elada vabas Eestis. Kristlasena mõistan seda kui suurt armu ja võimalust, otsekui oleks meie rahvale antud teine võimalus. Kõigile rahvastele ei ole sellist võimalust antud. Meie oleme selle võimaluse saanud ning sellega käib kaasas vastutus.

Tänase päeva piiblitekstis ütleb apostel Peetrus vanematele: „Hoidke teile hoida antud Jumala karja.“ See sõna ei räägi ainult koguduse juhtidest. See kõneleb meile kõigile vastutusest selle eest, mis on meie kätte usaldatud. Meile on usaldatud Eesti. Meile on usaldatud meie pered, meie kogukonnad, meie kodud ja meie lapsed. Meile on usaldatud meie maa,  eesti keel, kultuur ja vabadus. Küsimus ei ole ainult selles, mida me oleme pärinud eelmistelt põlvkondadelt, vaid ka selles, mida meie omakorda järgmisele põlvkonnale edasi anname.

Peetrus ütleb, et Jumala karja tuleb hoida mitte sunniviisiliselt, mitte kasuahnusest ega teiste üle isandana valitsedes, vaid vabatahtlikult ja eeskujuks olles. See on oluline sõnum ka meie riigi jaoks. Vabadus ei tähenda ainult õigust teha seda, mida mina tahan. Vabadus tähendab ka vastutust teise inimese, oma rahva ja oma maa ees. Tõeline vabadus ei sünni sellest, et igaüks püüab olla teistest üle, vaid sellest, et me oskame üksteist hoida.

Apostel Peetrus annab meile selleks ühe lihtsa võtme: „Rüütage end alandlikkusega üksteise vastu.“ Kui meie rahvas tahab olla tugev, siis vajame mitte ainult tugevat majandust, head riigikaitset ja toimivat riiki. Me vajame ka alandlikkust, hoolimist ja oskust üksteist märgata. Me vajame inimesi, kes ei küsi ainult: „Mida mina saan?“ vaid ka: „Mida mina saan anda?“ Ja siin jõuame ka tänase päeva ühe olulise küsimuseni: milliseid vilju meie vabadus kannab? Jeesus ütleb: „Puud tuntakse tema viljast.“ Ka rahvast ja ühiskonda võib vaadata selle viljade järgi. Millised on meie sõnad ja meie teod? Kuidas kohtleme nõrgemat? Kuidas suhtume oma naabrisse? Kas meie vabadus muudab meid hoolivamaks, andestavamaks ja vastutustundlikumaks või ainult nõudlikumaks? 35 aastat taasiseseisvunud Eestit on suur põhjus tänuks. Kuid see on ka põhjus palveks.

Palugem, et meie vabaduse viljad oleksid head. Et meie kodudes oleks rohkem armastust. Et meie ühiskonnas oleks rohkem hoolimist. Et meie otsustes oleks tarkust. Et meie sõnades oleks vähem kibedust ja rohkem tõde. Et meie südames oleks vähem uhkust ja rohkem alandlikkust. Ja kõige enam – palugem, et me ei unustaks, kelle käest meie abi tuleb. Me võime ehitada tugeva riigi, aga vajame Jumala tarkust, et seda hästi hoida. Me võime kaitsta oma piire, aga vajame Jumala abi, et hoida oma südameid. Me võime pärandada oma lastele vaba Eesti, aga vajame Jumala armu, et pärandada neile ka usk, lootus, headus ja armastus.

Apostel Peetrus ütleb, et kui Ülemkarjane saab avalikuks, võime vastu võtta kirkuse närtsimatu pärja. Meie tänane lootus ei ole ainult selles, et Eesti võiks jääda vabaks. Meie sügavam lootus on Kristuses, kes on meie Ülemkarjane ja meie aitaja. Seepärast täname täna Jumalat Eesti eest. Täname nende inimeste eest, kes on kandnud vabaduse mõtet enne meid. Täname nende eest, kes on seisnud meie maa ja rahva eest. Täname nende eest, kes ehitasid üles taas vaba Eesti. Ja palume, et Jumal annaks meile tarkust ja alandlikkust hoida seda, mis meile on usaldatud.

Jumal õnnistagu Eestit. Jumal hoidku meie rahvast. Jumal andku tarkust meie juhtidele ja armastust meie inimestele. Jumal hoidku meie lapsi ja noori. Ja Jumal aidaku meil olla ustavad selles, mis on meie kätte antud. Aamen.